Dombrovskis: võlaga ei lahenda majanduse probleeme

Neljapäeval Brüsselis lõppenud Ülemkogul lükkas Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker debati rahaliidu tuleviku üle käima, andes valitsusjuhtidele üle hulga teemasid, mille üle arutleda.  Konkreetsemat reformiplaani on oodata juuniks.

„Kui on liikmesriigid, mis ütlevad, et ühiste reeglite järgimine neid eriti ei huvita, siis ei saa teistelt liikmesriikidelt oodata, et nad oleksid eriti huvitatud solidaarsuse lisamisest,“ ütles Dombrovskis intervjuus Äripäevale Ülemkogu järel.

Esmaspäeval jätkab ta koos eurogrupi rahandusministritega kõnelusi Kreeka jaoks lahenduse leidmiseks.

Euroopa Komisjon on valmis Kreeka uue valitsusega konstruktiivselt koostööd tegema, kuid kõneluste aluseks saab olla vaid see, et kõik osapooled peavad kinni võetud kohustustest. Kõige realistlikum on Kreeka praeguse abiprogrammi pikendamine, mis annab rohkem aega läbirääkimisteks ja Kreeka uue valitsuse prioriteetide ja murede arutamiseks. Kuid jah, manööverdamisruum on piiratud.

Kreekas oli senine poliitika tulemusi andnud  – majandus on just põhjast läbi saanud, Kreeka on euroala üks kiireima majanduskasvuga riike, töötus väheneb, tarbimine taastub, eksport kasvab, eelarve on primaarses ülejäägis (arvestamata laenude teenindamisega seotud kulusid – toim.) ja juba näis realistlik ka kapitaliturgudele naasmine. Nad hakkasid kriisist välja saama. Nüüd on oluline mitte seda positiivset hoogu ja riigi rahanduses saavutatud stabiilsust käest lasta. Parim viis selle kindlustamiseks on olemasolev abiprogramm edukalt lõpule viia.

Need riigid, mis vajalikud reformid kiiremini ära tegid, taastasid kiiremini ka majanduskasvu. Need, mis püüdsid reforme edasi lükata, lükkasid edasi ka majanduse toibumist.

Rahaliidu arhitektuuri reform saab siin oma osa anda, kuid probleem tuleb lahendada praegu ja olemasolevate instrumentidega. Me ei saa jääda ootama rahaliidu reformi, et lahendada majanduse aeglase toibumise probleemi.

Kui vaadata komisjoni viimast majanduspoliitika dokumenti, siis on esikohal investeeringute ergutamine ja struktuursed reformid konkurentsivõime tõstmiseks. ELi tasandil on reforme vaja, kuid olulisemad on reformid liikmesriikides.

Rahaliidu reformi osas on aga paar tähelepanekut.

Kui vaadata seniseid euroala reformi käsitlenud dokumente – nelja presidendi raport, Euroopa Komisjoni reformikava – siis on näha, et peaaegu kõik seal nimetatud lähemas perspektiivis vajalikest muutustest on tänaseks tehtud või töö käib. Alates euroala stabiilsusmehhanismidest, mis loodi kriisi ajal ja mis asendasid pea täielikult seni kehtinud “ei mingit väljaaitamist” (no bailout) klausli, tugevnenud järelevalvest eelarve ja majanduspoliitika üle pangandusliiduni välja.  Nüüd on oluline keskenduda kõige selle elluviimisele. Oleme otsustanud, et uusi reegleid pole praegu vaja – viimased olulisemad muutused jõustusid alles 2011 ja 2013.

Sest kui me olemasolevat tööle ei pane, on vähem usaldusväärsed ka järgmised sammud.  

Püüame selle poole, et riigid reformid rohkem omaks võtaksid ega vaataks seda kui Brüsseli diktaati.

Laiemalt otsustasime keskenduda sellele, mida me saame ära teha ilma vajaduseta muuta ELi aluslepingut. Üheltpoolt on seda päris palju, teisalt eeldab aga enamus rahaliidus järgmisena vajalikke samme lepingu muutust. Nii ei ole see lähiaja prioriteet ja sellele peavad eelnema tõsised arutelud.

Eile (neljapäeval) lükati see diskussioon valitsusjuhtide erakorralisel Ülemkogul käima. Põhiprintsiip saab olema see, et kui me arutame ideid, kuidas tugevdada solidaarsust või suurendada riskide jagamist rahaliidus, siis tuleb meil teisalt arutada ka seda, kuidas tugevdada kontrolli. See on seotud küsimustega riiklikust suveräänsusest ja selle jagamisest. Need kaks käivad käsikäes.

Mõttetu on arutada euroala võlakirjade või euroala oma eelarve üle, ilma et oleks selge, kuidas on tagatud, et kõik riigid peavad kinni ühistest reeglitest. Praegugi on riike, kelle suhtes on algatatud ülemäärase defitsiidi protseduur, kes aga ei ilmuta vähemalt oma retoorikas erilist vajadust seda probleemi kiiresti kõrvaldada. Sellises olukorras on väga raske arutada, kuidas riske rohkem ühiselt kanda võtta.

Kogu debatt ja need ringlevad ideed taanduvad päeva lõpuks küsimusele rahvusparlamendi otsustusõigusest liikmesriigi eelarve üle. Kui rahvusparlamendid on mingil hetkel valmis seda voli vähemalt osaliselt jagama, siis saame öelda, et suveräänsuse jagamine toimib. Ma arvan, et sellest saab veel väga keeruline ja vastuoluline debatt.

Komisjon saab kommenteerida vaid keskpanga otsuste mõju majandusele ja usume, et see samm on majanduskasvule positiivne. See nn rahatrükk saab aga vaid reformideks aega võita.

Struktuurseid reforme on vaja kõigis liikmesriikides ilma ühegi erandita. Kõige rohkem korduvad vajadus suurendada tööturu paindlikkust, tagada sotsiaalkindlustussüsteemide jätkusuutlikkus, reformida haridussüsteem, et see vastaks tööturu vajadustele eriti kõrgharitud spetsialistide osas, suunata maksukoormust eriti madalamapalgaliselt tööjõult enam baasile, mis vähem majanduskasvu pärsib. Eestis ja Lätis nimetaksin samuti haridussüsteemi reformi vajadust ja vajalike spetsialistide väljaõpetamist, samuti tööjõu maksustamise teemat.

Eesti tasakaalus eelarve reegel kehtis juba enne rahaliidu algust. Isiklikult arvan, et see on väga hea idee. Läti peaministrina tõin vahel Eestit näiteks, kui oli küsimus, kas laenuga saab kõik probleemid lahendatud. Eesti avaliku sektori võlg on alla 10% SKPst, Lätil alla 40%. Mida Läti selle ekstra 30%se vahega saavutanud on? Keskmine palk on kõrgem Eestis, keskmised pensionid on kõrgemad Eestis, SKP elaniku kohta on kõrgem Eestis. Jah osa on panga päästmise kulu, kuid Lätil oli suurem võlg juba enne seda. Mida meie oleme saavutanud – meil on suuremad võla teenindamise kulud.

Ma ei usu, et võlg aitaks lahendada majanduse probleeme. Vastupidi, neis riikides, kus on kõrge võlatase, on selle teenindamine majandusele koormav. Pigem on madal võlatase ja madalad võla teenindamise kulud Eesti eelis.

Euroala reeglite osas on Eesti võtnud omale rangema eesmärgi kui euroala reeglid ette näevad. Eesti tahab eelarve tasakaalu saada, euroala reeglid lubavad 1% ulatuses SKPst ka miinust. Ja seda eriti sellisele riigile, millel on nii madal võlakoormus. Aga see on Eesti enda otsus, millesse komisjon ei sekku. Läti siht on 0,5% SKPst

Lisaks avaldasime hiljuti teatise selle kohta, millist paindlikkust stabiilsus- ja kasvupaketi reeglid võimaldavad. Seal on öeldud, et kui tahad teha investeeringuid, mis tulevikus tulu hakkavad tooma, mida kaasrahastab EL või Euroopa Ühendamise rahastu või nüüd ka Euroopa strateegiliste investeeringute fond, siis saab neid kulutusi ajutiselt vaadata eraldi eelarve tasakaalustamise osas seatud eesmärkidest. Sama kehtib struktuursete reformide kohta. Kui neil on tulevikus eelarvele positiivne mõju, otseselt või majanduse kasvupotentsiaali suurendamise kaudu, saab ajutiselt eelarve-eesmärkidest hälbida.

Eelmine komisjon andis selle kohta välja ideepaberi. Lühemas perspektiivis tegeleme praegu sellega kuidas Euroopa majanduspoliitika koordineerimise protsessi lisada sotsiaalset dimensiooni. Konkreetselt ja otse inimest puudutav on noortegarantii loomine, et aidata kaasa noorte tööpuuduse vähendamisele

Komisjon ei toeta seda ega kavatse siin mingeid algatusi. Muidugi kui me eelarvepoliitikat hindame, analüüsime ka võla jätkusuutlikkust. Aga ka Juncker on öelnud, et komisjon sellega ei tegele.

Sel põhjusel ma muudkui kordan, et reegleid tuleb täita. Pole vaja leiutada uusi reegleid, kui ma neid ei täida, mis juba olemas on. Ja see kehtib ka Prantsusmaa ja Itaalia kohta.